Umbes 20. detsembrini olin usin raamatukogu külastaja. Siin on näide ühest järjekordsest.
Kasutasin palju seismise lauda, enam ei jaksand istuda
Enne viimast eksamit tegime Agnese algatusel mänusa eestipärase jõulusöömingu oma lähemate sõpradega. See kukkus välja väga tore. Meil oli lausa verivorsti ja hapukapsast. "Kombe kohaselt" visati viina ka.
Väike Kräsupea kook magustoiduks
Käisin Maia juures piparkooke küpsetamas. Kunagi olevat see olnud üks oodatumaid päevi talvel, kus kõik tulid kokku ja kaunistasid piparkooke. Maia teeb ise tainast, seega pole muret selle saamisega. Piparkoogid tulid väga head, ainult et ilmselt pole lapsed enam nii lapsed ja piparkookide kaunistamine enam nii suurt piget ei paku :)
24. detsembril olin Tiina juures ja 25ndal Maia juures. Ootamatult sadas sülle palju toredaid kingitusi. Nii ihule kui hingele :)
Tiina ja Kaarel, taamal päkapikud Erik, Kelly ja Miku
Maia juurde tulid Agnes ja Neeme ka kaasa
26. detsembri hommikul viis AirCanada mind Torontost Montreali kaudu New Yorki. Õigemini küll New Jearsey'sse, kus taaskohtumise rõõm minu ristiema Riinaga väga suur oli.
Pete, Riina abikaasa, ja nende koer Sky olid mu lemmikud esimesest kohtumise minutist.
Kohe esimesel õhtul käisime vanaonu Arnoldiga õhtust söömas. Ma nii ootasin temaga kohtumist. See oli väga eriline hetk!
Vanaonu Arnoldiga
Riinaga käisime Manhattanil kaks korda, rongi ja praamiga. Sellega seoses sain tunda ka toredat Atlandist mõjutatud "tormikest". Tagasitulles olid lained päris tuntavad! Riina üritas minu mõtteid suurest kõikumisest mujal hoida ja rääkisime pidevalt. Kohati oli päris õõnes, aga kuna ta andis mõista, et päevast päeva praamiga tööle ja koju sõites ikka tuleb ette ning et seni pole midagi juhtunud, rahunesin maha. Tagasi mõeldes oli ju seiklus missugune :)
Pete ja Sky
Päris Jearsey Shore'ile, kus need butiigid ja rannad on, me ei jõudnud, aga meil oli siiski tore fotosessioon ja väljasõit majaka juurde ning jõudsalt pikenevale Sandy Hook poolsaarele.
Kaisale läksime vastu samuti New Jearsey lennujaama. Ma nii ootasin ta saabumist.
Ja edasi algas väga põnev tripp NYC metroosüsteemis ja nendel pikkadel ja väga lihtsalt navigeeritavatel tänavatel peatumispaika otsides. Meid võttis enda juurde minu endise töökaaslase, raamatupidaja sõber Nimish.
What happens in NY, stays in NY, right?! Sellest juba järgmises postituses.
xoxo
Gerda
