Italian, Spanish, Nowegian, Belgian, Estonian, Finnish, Danish, Dutch. Uhhhh what a coctail.

Hungry for some action? Juba kaebavad, et pole ammu midagi siia kirjutanud. Ei ole mahti olnud.

Praktika on endiselt üsna uinamuinatamine. Lasevad meil ilmselt veel sisse elada. Paari beebit-väikelast oleme saanud "katsuda", rohkem aga jälgime seni. Neonatoloogia ja laste ICU (intensiiv) tuur tehti meile ka ära, peopessa mahtuvad beebid on suht reaalsus. Kahjuks. Neid me muidugi ei puudu, las küpsevad oma inkubaatorites.


Teisipäeval käisid poisid Benfica vs Hertha BSC mängu vaatamas suurel Benfica staadionil. Kui oleks ette teadnud, oleks vahva ka olnud vaatama minna, aga no ega poisid siis arva, et tüdrukud ka jalgpalli vaataksid. SAMAS oli meil oma meelelahutus kossu näol. Päris tore oli UTTV vahendusel oma poistele kaasa elada. Kahjuks meil sellist luksust polnud, et kolmapäv vaba päev oleks. Samas oli vaja kuidagi tähistada seda suurt päeva. Küpsetasime suure plaaditäie õunakooki. See oli lihtsalt yammi yammi. Ega me seda suure kella külge ei pannud, tegime lihtsalt valmis ja kes kohal olid, need said. Kuigi jah, norra tüdrukutele viisin eraldi ja itaalia tsikid said ka "alarma alarma".


Neljapäev. PIDU, mis siis muud. Ma usun, et ei harju kunagi jälle enam ära sellega, et klubides suitsetatakse. Mul hakkas lihtsalt nii paha ja silmad ka jooksid vett.

Sami ja norra tsikid keerasid Eloy'le ja Aurélien'le käki. Madratsid keset elutuba, hunniku stuffi all kinni. Itaalia lipp kõige peal. Lippe leidub meil siin kahe korteri peale päris mitu. Need on E ja A pärast pidu vastu hommikut erinevate ametiasutuste eest kaasa võtnud. Paar Portu, EL-i ja Itaalia lipp. Võimalik, et nüüd on see kogu täiendust juba saanud :D

Enne praksi reedel jälle poolteist tundi und ja tööle. ULME! Viimased jõudsid koju siis, kui meie hommikusööki sõime : D


Erik tsekkab praegu, mida ma teen. Kuna ta nägi seda pilti, mis siin järgneb, olen ma kohustatud mainima, et laupäeval käisime kolmekesi šoppamas. "You have to tell about the horror you made me go through". Kutt oli piisavalt ull, et oli nõus meiega poodi tulema. 7 TUNDI OSTLEMISRÕÕMU :D Ja kõik lahkusime ainult ühe riideesemega. Pfff.


The plan was on ja kõik valmistasid oma kodumaale omast toitu. Sellest tuli üks väga mõnus õhtu tohutu hulga toiduga. Kui hispaanlased oleks teinud toitu proportsionaalselt oma esinemishulgaga, siis oleks meil ilmselt täna õhtuni seda jätkunud. Muide kui siia veel mõni hispaanlane tuleb, siis ma tulen küll koju ära. YOU WISH!! : D Muidu poleks midagi, aga kaheksast või üheksast oskavad ainult kaks lauseid moodustada ingise keeles. Kehvemad ei saa paari sõnagagi hakkama. Juhtub. Muide kaks hispaania tsikki on ka füsiod ja homme lähme neljakesi kooli. Uus semester hakkab pihta ja meid võetakse ametlikult vastu. VIST. We'll see.

Hispaanlased tegid kartuliomletti.

Me Nelega valmistasime turbokiirusel kartulisalati. Nele oleks väga tahtnud leiba teha, aga võtsime asja reaalselt, nii tumedat jahu me leidnud poleks, isegi pärmi leidmisega oli probleeme. Sellest oleks paremal juhul välja tulnud midagi kliisepiku laadset, mida neil endalgi siin saada on.


Belgia poisid suurest kohusetundest valmistasid eelroaks baguette'id šampinjonidega ning baklažaanikrõpsud. Päris omapärane.


Uskumatud itaallannad Elena ja Eliana oma megalasanjega. MEGALASANJE, ma räägin!


Ja norra tüdrukud punast kala. Nämma!

Chica Impropério. Mida see ka tähendama ei peaks, aga sellise hüüdnime sain ma kahel pidevalt "paarti-paarti" karjuvalt hispaanlaselt. Ja selle juurde käib juuresolevalt pildilt näha olev liigutus : D
Ja mis sai pärast? PIDU, ofkoors. Väike tiir Bairro Altos ja koju. Tugevamad läksid diskole, veel tugevamad koju jäähokit vaatama. Lihtsalt võrratu mäng soomlaste poolt, Sami näole tõi see päris laia naeratuse.

Päris väsitav tegelikult, kui kell on 7 hommikul ja su voodis lisaks sinule veel Sami, Jose ja Erik laiutavad ning keset tuba Eloy katusel päiksetõusu vaatama minna nõuab . Õnneks oli see mööduv nähtus ja pärast katusele päiksetõusu vaatama läinud Eloy lahkumist koos teiste fännide ja mittefännidega sai magama minna.

Liiga vähe trenni selle nädala jooksul on ilmselt ainus, mis nördima paneb.
It only remains you: 20 days until March, 21 2010
Kurjakuulutav rida maratoni kodulehelt.



Kui mitte varem, siis järgmise pühapäevani.

Tõeline Erasmuse nädal

Dirrrrty Liisa ärasaatmispidu CATWALK.

EIEI, meie ikka peole ei tule...hommikul vara vaja praksi minna. Nojah, jutuks see jäigi.

Liisa sai ära saadetud kaks korda. Peole järgnes 2h und ja praktika. Vähemalt ei maganud me ilusat päikselist hommikut maha. Pildistasime neid kiirlaeva moodi kahekordseid ronge ka : P Muide tagasi tulles kõik veel põõnasid. Päike oli lihtsalt tapvalt kuum ja me pidime päikest võtma Nelega. Kahjuks kustutas Nele kogemata ära pildid, kus meil jalad aknast välja rippusid : )

See on meie haigla : )

Õhtul võtsime ette ühise kosumise: 6 pitsat, u 14 inimest jne jne.Laupäeval oli kõrvalkorteris justkui mingi prantsuse õhtu, VERY FRENCH PPL. Vaatad peale ja kohe ütled, kellega tegemist.


Kuna eile sai õhtul veini kõrval Aurélien'iga(Belgia kutt kõrvalkorterist) otsustatud, et osaleme ilmselt Lissaboni pool-maratonil 21. märtsil, algas ettevalmistus juba täna ; )
http://www.lisbon-half-marathon.com/

Olá, sou Gerda!

Esimene praktikapäev. Äratus kell 7.

Sõitsime metrooga rongipeatusse, seal istusime KAHEKORDSE rongi peale. Minu jaoks oli juba rongisõit uus, kahekordsest rääkimata. Sõit oli sujuv nagu kiirlaevas- ujus samamoodi ja isegi seest nägi välja sarnane. Sõit viis üle jõe, selja taha jäi Lissabon, vaade sellele oli võimas. Haigla leidmisega oli esialgu raskusi, aga õnneks saime õigel ajal õigesse kohta siiski. Tegelikult see piirkond on väga veider, enamasti elumajad. Täielik äärelinn (tegelikult küll täitsa teine linn).

Praktika juhendaja on väga tore, räägib palju, aga õnneks päris head inglise keelt. Pealegi on meditsiinilised terminid üsna standardsed. ÜLIÜLILAHE on see, et me saame tegelikult selle lastepraksi ajal, mis meil KUUS NÄDALAT kestab, igast erinevat sorti teraapiat teha.

Käisime beebide juures lasteosakonnas. Sellised eri vanuses lapsed- 2 kuud, 3 kuud, 5 kuud. Mõni veel väiksem, aga neid ei puutunud täna. Enamus neist on bronhioliidiga, seega füsio tegi neile rindkere manipulatsioone, vibratsioone ja siis tuli õde ja nad kahekesi aspireerisid pisikesi. See nägi päris kole välja, kui neile lastakse kõigepealt füsioloogilist lahust ninna/kurku ja siis topitakse peenike toru suu kaudu kopsu ja tõmmatakse sekreet välja imuriga. Pähh. Vaesed lapsed, õnneks nad suurest peast seda traumeerivat kogemust ei mäleta. Füsio, õde ja lapse isa tegid nalja, et neile ilmselt spagetid maitsema ei hakka...

Edasi täiskasvanud(loe vanurid pigem) otorinolarüngoloogia osakonnas. Nemad vajasid samuti rindkere manipulatsioone.

Siis veel rasedad. Need, kelle miskit pahasti läheb ja pikka aega voodisse on aheldatud, vajavad vahel harjutusprogrammi liikuvuse ja lihastoonuse säilitamiseks ning massaažiga ollakse siin ka helded.

No ja siis nipet näpet siit- sealt veel. Saame oma skeleti aruande ka ikkagi sealt kätte.

TÄNA TULEB PAAARTI!

Liisa Soomest sõidab ära laupäeva hommikul, seega täna on lahkumispidu. Et saaksite aimu sellest:
FACEBOOK EVENT'ist kopitud:

Catwalk PARTY! Bye Bye Liisa :´)

Type: Party- Erotic party

Description:

It´s time to go, but not before having the last PARTY!

So, rehearse your inside catness and walk to the PARTY!

Võite aimata, she's pretty mad. And the party starts @ eight dirrrrty ; D She's dirrrrrty.

Pilves selginemistega igas mõttes

Täna piilus päike pilve tagant, see tegi olemise kohe rõõmsamaks. Väike jooksutiir Marques de Pombal'i väljakul oli treening ja sightseeing kombineeritud. Nimelt ulatub väljak/park nii kõrgele mäe otsa, et pulss on kakssada ja kakssada on ka kilomeetreid kui kaugele sealt näha on.

Hommikusööki pärast tiiru nautisin rõdul päikse käes.

Kohtumine koolis tõi selguse majja praktika suhtes. Homsest alustame laste ft praksi- TEISES LINNAS!!! Tegelikult on Lissaboni ühendatud paljude teiste väikeste linnadega teisel pool jõge(mis näeb välja rohkem nagu suur laht!) ning kogu seda kupatust nimetatakse The Great Lisbon'iks. Sinna on metroo+rongiga üsna lihtne ja kiire saada, nii et ei kurda. Minu elu esimene rongisõit ilmselt siis.

Jama on muidugi see, et nad on meid natuke valesti mõistnud ja korraldanud meile ainult kaks praktikat. Ilmselt nad mõistsid valesti seda osa, kus tuli lisaks kahele kohustuslikule valida kahe valdkonna, mitte nende üleüldise läbimise või mitteläbimise vahel. Aga see on väike asi ja ma usun, et saame asja kohapeal ära selgitada ja küll me mõne aruande sealt välja võlume.

Meie kool muide asub väga lahedas uues linnajaos. Kunagi kümme aastat tagasi World Expositioni( http://en.wikipedia.org/wiki/Expo_%28exhibition%29 ) tarvis nullist ehitatud piirkonnas. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:

Meie kooli juures. N&J
See tõeline Vasco da Gama sild. Laiutab üle Tejo "jõe" 25 kilomeetri pikkusena.Expo jaoks oli seal kõikvõimalikke näitusi ja pargikesi loodud ning kuna seal pidid esindatud olema kõik maailma riigid, siis meie omagi lehvis seal : )Cable cars. Üks sõit 3EURi. Seekord ei käinud, tahaks selle ilusa ilma jaoks jätta :)
























Swirl with Choc' n Chips @olá

Kommuun

Pühapäeval oli majas täielik vaikus. Enamusel oli lihtsalt väga raske öö seljataga. Eriku vaesekese tuba on elutoa ja köögi vahepeal, tema toast läheb aken verandale(pesukuivatusruum), mis omakorda ühendab kööki ja elutuba. Sealtkaudu käiakse rõdul suitsetamas. Tema teadis täpselt öelda, et magama mindi alles kell 9. (Varsti teeme pildid korterist ka ; )

Meie aga suundusime pühapäeval karnevalikostüüme otsima. Praegu on karnevaliaeg Portugalis, teisipäev oli lausa riiklik püha kohalikel. Sõitsime Nelega punase metrooliini lõpp-peatusse Orient'i. See asub Lissabon uuemas linnajaos, kus tegelikult on ka meie kool Escola Superior de Tecnologia da Saúde de Lisboa. Kohtusime João ema ja isaga, tunduvad väga....kohalikud : D Suundusime João, ta kahe õe(muide nad on kolmikud) ja õe peikaga karnevalikostüüme otsima. Tüdrukud otsustati siis jänkudeks riietada ja poisid pidid valiku tegema selle järgi, mis poes parasjagu saada oli. Nad lõpetasid Hare Krishna kostüümides, peas ihuvärvi ujumismüts, väga tõetruu : D. Muide me juba terve nädalavahetuse jooksul nägime linna peal kostümeeritud väikseid lapsi, printsessidest supermännide ja draakulateni.

Kuna kõik olid nii hungover, ei tulnud koos sõbrapäeva õhtusöögi pidamisest kahjuks midagi välja. Ega see sõbrapäev midagi erilist polnudki. Õnneks aga sai tänu sellele aga üsna vara üles esmaspäeval. Kuna juba hea mitu päeva polnud ennast liigutanud, oli isu midagi ette võtta. Mõeldud-tehtud, suundusime otsima "suurt rohelist ala kaardil", mis pidi endast suurt mäge kujutama. Kaart taskus vantsisime vihmast ja tuulest hoolimata mööda mägiseid ja libedaid tänavaid, kuni suur roheline ala meie ees laiutas. Põhimõtteliselt oli seal ilmselt võmalik joosta ka, aga selleks oleks pidanud läbima suuremat sorti oru tohutute liilkussõlmede ja suuuuuuure sillaga, mis lõppkokkuvõttes tuli välja, on hoopis mingisugune veetrass või tunnel. Sellest peab lihtsalt pilti tegema.

Kuna aga ilm nii vihmane oli, jäi meie sõit teise linna karnevalile ära. Kahju, sest kuulu järgi sõidab üle riigi sinna kokku kuni 100 000 inimest, kes kõik kostümeeritud on. Väga häbi oleks sinna kostüümita minna. Uus plaan nägi aga ette karnevalipidu ööklubis Gossip. Karneval on niikuinii teemaks nendel päevadel, lisaks aga oli just Portugalis Superstaari konkurss finaalini jõudnud ja ilmselt oli mõeldud mõni esineja ka sinna sokutada.Muide sissepääs 7,50EURi.

Enne pidu oli eriti lõbus oma korteri ja kõrvalkorterist pärit kaaslastega bondimine. Kõrvalkorteris, tuleb välja, et elab kaks belgia kutti Aurélien ja Eloy(siinkohal saadaks tervitusi Marjule ja Renatele-tegite hea valiku Belgiasse minna), kaks Itaalia tsikki Elena ja Eliana, üks väga veider tšehh ja väidetavalt veel mõned, keda veel pole õnnestunud näha. Mõnus segasummasuvila.
Need on Aurélien Belgiast, Eliana Itaaliast ja Sami Soomest.
Need on Lisa Soomest ja Eloy Belgiast.See on Erik Hollandist.

Jutustasime ja mängisime ühte vahvat mängu:
Jah, see sabaga olen pildil mina. Me nägime Nelega päris nunnud välja, kui otsustada vilekoori, mis meie sisseastumisel teise korterisse järgnes.

(Tegelikult käivad kostüümi juurde veel valged kindad ja karvased valged kõhukesed. João õde tegi kõigile : )

Enne klubisse minekut tegime veel tiiru Bairro Altos. See vaatepilt, mis seal avanes oli lihtsalt niiiiiiii kirju- rahvas oli kõik kostüümides. Absoluutselt kõike leidus seal- hipid, vaaraod, piraadid, Marilyn Monroed ja dušikabiinid, naisteks riietatud mehed ja vastupidi. Meie lõime tublisti laineid. Neli jänkut (me Nelega, João õed ja nende nõbu) ja kaks Dalai Laamat/Hare Krishnat.

Kuna eelmisel korral oli väljas päris külm, uurisime, kas sel korral ka õues peame olema. Siiski oli tegemist klubiga selles mõistes, nagu meiegi seda teame. SIISKI-SIISKI. PEOLE ME EI JÕUDNUD...hoolimata sellest, et meil mingid käepaelad olid, pidime KAKS TUNDI järjekorras seisma ja ikkagi oli külm. Mõnusad laiakslitsutud kringlid olime. Lõpuks olime juba üsna lähedal sissesaamisele, kui João avastas, et kell on üsna palju ja üks õdedest peab hommikul vara tööle minema. Me oleks selle 7,50EURi eest saanud täpselt pool tundi sees olla. ERITI MÕTTEKAS. Pealegi said nad seest sõnumi, et eriti liigutada seal ei saaks, sest klubi oli täiesti ülerahvastatud. Mõnusalt suva oli ka tegelt juba. Saigi koju ära : D

Täna õhtul käisime oma segasummasuvilaga Bairro Altos fado't kuulamas. See on traditsiooniline Portugali laulustiil. Väga chill ütleks.

Laupäeval ärkasime enne äratust üles. Eesti aja järgi poole 12 paiku(siin 9.30). Naljakas, praegu ikka nats arvestame ümber, mis kell kodus on. Kui me omast arust normaalsel kellaajal netti tuleme, siis Eestis on juba üsna hilja, niiet äge pahandage siis.

Laupäeval tegid João ja Filipe meile linnaekskursiooni. Kõigepealt pidi João meie järgi ootama, NAISED!!! Aga mitte siiski nii hullud hilinejad, kui Filipe, ta ühines meiega alles poole tunni pärast. Seda aega võibki portugallaste puhul täitsa normaalseks pidada. Seega ma usun, et me võime ka seda endale lubada. Pildil João vasakul ja Filipe paremal. Muide kui João juuksevärvi kommenteerida, siis selles on süüdi ta õde.



Lissabon on üks uskumatu linn, vanasti kutsuti seda 7 mäe linnaks. Tõesti, päris hea treeningkoormuse saab siin, mäest üles-mäest alla. Igapäevaselt kasutavad kohalikud tramme- nad on sellised pisikesed, ühevagunilised ja sõidavad ka väga järsust mäest üles. Eile oli linnas päris palju turiste, näiteks kui päeva lõpupoole tahtsime ühe mäe otsast teise otsa sõita, siis mõne peale ei mahtunudki. Muide komme, millest paljud turistid kinni ei pea ja ilmselt ei teagi, on järjekord. Inglased nimetavad seda queueing- esimesena saab peale see, kes kõige kauem ootanud.
Nad on ikka päris viisakad siin Lissabonis. Näiteks eskalaatorit kasutades- need, kes kiiremini liikuda ei soovi, seisavad paremas ääres. Kusjuures mujal Portugali linnades see kehtima ei pidavat.

Meeldejäävamad kohad, mida külastasime olid mõned vaateplatvormid, kust nägi linna ning ülisuurt Tagus'e jõge. Ma tõesti arvasin kogu aeg, et see on laht, sest see voolab otse Atlandi ookeani ning on vähamalt 10 Emajõe laiune. Jõe peal paistab Vasco da Gama sild.Muide laupäeval oli megasoe päikse käes. Kui variant oli, pöörasin näo kohe päikse poole, õhtul olid põsed punased, oli peale hakanud järelikult :)

Veel külastasime lossi, mis asus samuti mäe otsas ning sealt avanes jällegi vaade linnale kõikvõimalikest külgedest. Mitmes kirikus ja katedraalis käisime ka. Need olid väga võimsad ja ilusad. Suuremad ja olulisemad tänavad viivad kõik mõne väljakuni. Iga ühe juures neist ütlesid kutid meile, et see on üks olulisemaid. Ilmselt on nad kõik olulised.Muide tänavatel on väga palju narkootikumide pakkujaid. Nii päeval kui öösel. Päris jube, aga mis parata.Lõunat sõime Portugalipäraselt. Mu lemmiktoit alates sellest momendist oli arroz con mariscos(riis mereandidega). Ma lihtsalt pean teile seda pilti näitama:
Süüa saab enamvähem sama raha eest, kui Eestiski. Neljakesi sõime 2 rooga(millest jätkus neljale) ja jõime (mitte veini siiski) 23 EURi eest.

Veel üks oluline koht, kuhu selle trammikesega saab, on Bairro Alto. Ma usun, et see nimetus hakkab siin üsna tihti korduma. See on piirkond üsna kesklinna ning vanalinna lähedal, seega ka meie "kodu" lähedal. Meile öeldi, et see on kõige populaarsem koht noorte jaoks.

Edasi saatsid poisid meid koju, et näidata teed kõige olulisemast kohast, ise aga pidid lahkuma. Otsustasime Nelega kaubanduskeskusesse minna, et midagi süüa osa. Lennureisile päris toitu kaasa ei võta või nii. Igaljuhul kaubanduskeskusesse jõudmiseks oli vaja iseseisvalt metrooga sõita ja veel liini ka vahetada. JA ME SAIME SELLEGA HAKKAMA! Me olime nii uhked enda üle. Edaspidi on see juba käkitegu olnud. Esimene sõit õpetas kõik. Toidupood oli huge, terve see keskus oli huge. Aga kuna päev oli juba nii pikk olnud, siis väga shopata ei viitsinudki. Mõne riidepoe ja kingapoe tsekkasime üle, edasi juba toiduosakonda. Toit on tsipa kallim kui meil, liha ja kana päris kõvasti kallim, kergelt tumedam leib juba 2 EURi ja meie jaoks täiesti tavaline seemneleib(pool kusjuures) 3 EUROT!!!! Veini muidugi on seinast seina hinnaga, odavamad alla 1 EURi lausa. Juur- ja puuviljad olid väga ahvalevad ja läksid käiku ka. Sellele juba vastu ei pane.

Õhtul pidi siis olema see esimene sisseelamine Lissaboni ööellu. Filipe ei osanud öelda,millal meile vastu jõuab, seega lubas sõnumi saata. Ja saatiski- OLEN SEAL 10MIN PÄRAST. Mismõttes teatatakse naistele 10 min ette :D Nii need asjad küll ei käi. Aga valmis me saime. 20 minutiga. Tüüp juba mõtles, et me maksame tema hommikuse hilinemise eest kätte.

Kaijale kirjeldasin meie õhtut nii:
Me ka käisime eile väljas. Arvasin, et valime mingi baari/pubi selles tudengite ja noorte pubipiirkonnas, aga seal on hoopis nii, et need kohad nii väiksed, et lähed pressid ennast sisse, võtad joogi ja siis pressid ennast tänavale tagasi, kus põhimelu toimubki. Meil aga oli nii vähe riideid seljas, et olime jumala kringliks külmunud suht ruttu.

Teistel oli ka külm, seega ei kestnud meie õhtu nii kaua kui seal kombeks on- lahkud kodust südaöö paiku, pubides 3-4.am-ni, siis vahel edasi klubisse või traditsioonilisse õhtu lõpetuskohta- järjekordsele vaateplatvormile, kust koju minnakse alles 7-8.am.

Kohustuslikud joogid proovisime siiski ära ;)

Hommik saabus kiirelt. Hommikune tee oma tagaaiast korjatud sidrunitga. Not bad, huh?!Damn. Palju võib kirjutada. Homme on ka päev.

Kuus Põsemusi!!!

Pikk oli see sõit siia, aga asi on seda väärt! Lissaboni lennujaamas ootasime pikalt oma pagasit pöidlad peos, kas Amsterdamist ikka laaditi meie ülirasked kohvrid Lissaboni lennuki peale või mitte. Hea et ise õige lennuki peale saime, terve selle 4 tundi, mis me Amsterdami Schpoli lennujaamas olime, passisime vale Lissaboni lennuväravas. Naljanabad. Aga mismõttes läheb pooletunnise vahega kaks lennukit ühte sihtkohta :D

Muide KML Royal Duch Airlines’ga tasub ikka sõita, nad totaalselt poputavad oma reisijaid- kommi, kohvi, teed, mahla, võilekat, jälle kommi. Äkki saab tagasi ka nendega :D

Vastu tulid meile João ja ilus André koos sõbraga, kokku kuus põsemusi ühesõnaga! Väga luks- saime autoga majutuskohta. Liiklus on täiesti kreisi, tänavad kitsad ja autosid täis tuubitud- Lissabonis elab SAMA PALJU INIMESI, KUI EESTIS!!!! Ise on riik kaks korda suurem kui meil. André tõmbas varsti uttu, sõpradega jalkat mängima ja nädalavahetuseks üldse koju. Ta elab teisel pool jõge...seal juba mingi täitsa omaette linn.

Rato( pt keeles hiir/rott)- linnajagu, kus pesitseme on kõigele väga lähedal, metroojaam on ka 2 min tee kaugusel majast. Ainus asi, mis teises linna otsas asub, on kool. Muide praktikast ei tea me veel midagi, praegu on siin koolivaheaeg ja üldse karnevali aeg- nädalavahetusel on kõikides Portugali linnades pidustused- seda muidugi välja arvatud Lissabonis!! Who knows miks...

Kolmapäeval saame kokku Erasmuse kooridnaatoriga, aga João muide ütles, et tavaks on erasmuslastel käia kohalikega koos koolis esimesel nädalal. Kool hakkab aga 1.märtsil, VHIPPIIIIIIII

Elukohast siis veel mainiks, et ma SAIN LÕPUKS OMA KÕRGED LAED!!! Ja maja taga kasvab reaalselt vilju täis SIDRUNIPUU. What more could you possibly want! Muidugi mõni tõrvatilk meepotis on ka- meie tuba on läbikäidav, kõrvaltoas elavad soome tsikid, kes siin nädalase vahega minekut teevad kohe. Muide kahjuks see, kes hiljem läheb, naerab nii võikalt, et seda on raske ette kujutada. Päris reaalselt oleks tal uut naeru vaja. Nele arvas, et purjus peaga on veel hullem.

Kui üldiselt majutuskohta kohale jõudes tundus, et oleme nagu kloostrisse jõudnud, siis HAHA, GUESS AGAIN!!! Nõudekuhi, mis köögis laiutas, oli suurem kui Munamägi, prügikotihunnik VIST veel kahe käe sõrmedel kokku loetav. Enne ei saanudki endale süüa hakata tegema, kui pesime kõik nõud ära ja nüüd õhtul viisime pügikotid ka ära TÄNAVALE. See on ikka eriti naljakas, et prügikonteinereid kui selliseid polegi. Viid lihtsalt kella 7 pm ja 7am vahel kotod tänavale ja hommikuks on nad haihtunud. See muidugi ei tähenda, et homseks sama kuhilat poleks. MA TÕESTI EI TEA, kui palju täpselt siin praegu rahvast on, aga umbes 10 hispaanlast kindlasti. Täna on ju reede õhtu ja veel férias(vaheaeg) ka. Kui me praktiliselt terve ööpäeva magamata poleks, toimuks ilmselt meie sisseõnnistamine ka. Lisaks elavad siin veel Erik ja Sami, kutid Hollandist ja Soomest. Nas on päris lahedad, üks õpib majandust, teine mechanical engineering’ut. Eric tundus alguses vibalik, aga tegelt on ta täitsa tore. Nad jäävad siia elama meiega vähemalt sama kauaks.

PS vinkusid saab poes 0,55 Euri eest konservina Imagine that!!!