Igahommikune tunniajane sõit hommikul praktikale. Tuleme kodust 7.40 välja, et 7.55 bussiga tund aega haiglasse sõita. Kui autoga läheks, võtaks kohale jõudmine 15 MINUTIT. SICK! Kuna haigla(Zone 1) jääb väljaspoole tsooni, kus asub suurem osa Lissaboni keskusest(Zone L), sõidame hoopis teise bussifirmaga. „Linna” teenindab üks, järgmist tsooni teine firma. No ja need bussid sõidavad enne haiglat läbi kõigi äärelinnade, valides selleks kõige pisemad ja raskesti läbisaadavad tänavad, rääkimata sellest, kui seinast me vahepeal üles sõidame. See on nagu need hop on-hop off ekskursioonid, ainult et vaadata ei ole midagi...Äärelinnad on üsna räämas, võiks lausa slummiks nimetada. Lissaboni nimetati kunagi seitsme mäe linnaks, nüüd ütleks, et pigem seitsmekümne.
Tagasi tuleme enamasti metrooga. Et miks me sinna metrooga ei sõida. No ütleme nii, et lähima metroopeatuseni on linnulennult 10minuti tee. Arvestades aga seda, et need bussid eluilmas otse ei sõida, sest äkki on majade vahel ka inimesi, kes peale tahavad saada, võtab see aega 15-60 minutit. JAH! Esmaspäeval jäin haigla raamatukokku oma tööd kirjutama, pärast loksusin tund aega PÕRGUS ja siis veel pool tundi metroos. HOW COOL IS THAT!
Praktika iseenesest on väga asjalik, kuigi juhendaja kipub üle muretsema. Ja kui aus olla, siis Eestis oleks teise nädala lõpus juba suht iseseisev. Siin aga vahel teeme kahepeale Nelega midagi, vahel vaatame,mis juhendaja teeb. Ja ausalt öeldes on päris raske ikka mõnele onkelile selgeks teha, et ta nüüd kangist lahti laseks : D Siis üritab ta meile väita, et tal käib pea ringi ning süda on paha ehk siis manipuleerib meiega korralikult. Ja et siis sellest veel vähe, üritab ta kõigi oma jäsemetega meile öelda midagi....MIDAGI....amm. Juua? Juukseid kammida? Peavalu? AAAAaaa, beebi nutt ajab pea valutama, LIHTNE JU ??!
Lõputöö kirjutamisest niipalju, et sel aastal vist minu lõpetamisele tulla ei saa. Või noh, kui siis ehk talvel. Haiglas on ju tore õppida, aga kust kurat ma materjali võtan, kui netti pole. Kodus oleks veel toredam õppida, päike paitab selga, saab laua taga istuda, kõik on käe-jala juures...NAGU KA 20 TEIST INIMEST. Ja korraga on kõigil juhuslikult vaja just seal toas ja vaata et ka sinuga rääkida.
MUIDU MA ARMASTAN NEID VÄGA ja kõik on tore, kui see väike lõputöö kirjutamise osa välja arvata.
Täna oli päris kurb, kõik läksid randa(loe ookeani äärde), Gerda jäi tublilt koju õppima. Päris hea tunne oli tegelikult, mitte et kõvasti oleks midagi kirja saanud, aga keskendumine oli kõva. Saaks nii iga päev teha, ei kahtleks ma selles lõpetamises enam.
Tasapidi heliseb sees juba väike häirekell ka...5 ja pool nädalat veel...AINULT! Siin on veel nii palju näha ja käia, et tundub, justkui jääks ajast puudu.
Järgmise korrani!
Beijos*
G.
No comments:
Post a Comment