Gerda kirjutab Portugalist

Alustan siis jälle....seekord produktiivsema lõpuga : P

Käes on 5. mai. Kirjutanud polnud midagi juba 16. aprillist...(kui see väike sissejutatus käesolevale postitusele välja arvata).... SUPRISE SUPRISE, nii palju on teha olnud lihtsalt! Aga alustaks siis kronoloogiliselt pihta : )

Muinasjutulinnas Sintras käisime 17. aprillil. See on maastiku poolest väga võimsate mägede ja ilusate orgude poolest rikas linn. Lihtsalt sõnatuks võtab see seal...Tegelikult on ta Lissaboni külje all ja me näeme seda kõige-kõigemat lossi mäe otsas otse bussi aknast igal hommikul haiglasse sõites. See asub poolel teel Sintrasse.

Rongiga kohale, väike jalutuskäik, ja siis buss üles mäkke. See oli päris hirmus sõit, ma võin kinnitada....need bussijuhid seal on maailma parimad manööverdajad.

Üldse on selles külas vaatamist väärt lossikesi ja paleesid palju, sel päeval jõudsime käia Pena Palace’is ja Castelo de Mouros’is. Ühes vinges palees käisime nüüd mõni aeg hiljem uuesti ja päris mitu tükki jäävad oma külastuskorda ootama, kui Portugali tagasitee ette võtan! PROMISE!

Palacia da Pena




Stairway to heaven...treppidega on siin mingid naljakad lood. Tundub, et neid on siin sama palju, kui tavalisi tasapinnas käimisradu!
Muinasjutumets. 'Kuninganna Troon'

Juhiks tähelepanu sellele, kui kõrgel me olime, sel päeval ronisime justkui Munamäe otsa korduvalt...nii 10 korda?!



Castelo do Mouros. 9.sajandist kui maõigesti mäletan!

Maja maja otsas...
Maggie's Teaspot. Nunnu kohake!



Võlusidrunid meie oma võlu-tagaaiast : D Käisin turnimas jälle.

Vahepeal sai kõvasti tööd tehtud, kooliski käisime mitu korda õppimas, aga midagi nagu reaalselt paberil ikka pole. Ainult vits vist veel aitaks...

Ühel õhtul suutsime koolis André ja João C’ga kokku põrgata. Kuna André meile ammu tuttav ja teda on näha harvem kui kuuvarjutust, otsustasime koos miskit ette võtta. Haarasime tema juurest ta kitarri ja käisime läbi supermarketist ning tulime meie juurde õhtust sööma. Seni kuni me vaaritasime, tutvusid nad me elukaaslastega ja lasid teistel ja mõnsat kitarrimängu kuulata. Tsikid olid pärast päris õhinas, küsisid, kas me neiduuesti ei taha külla kutsuda. Joaquin oli Mette sõnul samuti päris äksi täis olnud nende siinviibimise ajal : D

A on ikka üks väärt poiss meil, õhtusöök kitarrimuusika saatel : )

João

Õhtusöök Norra tüdrukute lahkumise tähistamiseks.....midagi on kohe puudu, kui keegi ära on läinud. Muide üldiselt olen ma aru saanud, et parem on minna esimeste seas, kui viimasena. Sel puhul on kõik koos vähemalt ja asi saab lõpetatud pauguga, mitte ei pea ükshaaval kõiki ära saatma. Seda oleks liiga palju taluda. Nad kõik on siin väga armsaks saanud.

On mõnus mõnel õhtul lihtsalt kõigiga koos olla, mitte hiljem kuskile peole-baari minna.
Alumises reas vasakult: Blanca, Maria Jose, Kathrin, Joaquin, Ainhize, Kine, Susanne, Ronja Alice, mina
Ülemises vasakult: Jano, Eloy, Mariapi, Erik, Aurelien, Sami, Nele, Mette

No ja ei saa väita, et peol üldse ei käi. Kord nädalas ikka...kõikvõimalikud Erasmuse peod nii väga just ei tõmba, aga kuijuba sinna satume, siis nalja ja tralli saab kuhjaga ette...Samuti nende pidudude lõpetamine kodus...Ega siis keegi kohe magama ei lähe ja enamasti on kellelgi alati hommikul kaevata kehva une üle...kes see ikka lärmita pidu lõpetab : )

Ilusad inimesed Joaquin ja NeleVeel ilusamad Elena ja Maria Jose

Meie oma João ja Filipe tegid ettepaneku road tripile minna. Kuna kogu aeg on räägitud ja räägitud sellest, kuidas on kohti, mida nad meile nii väga näidata tahavad, siis THANK GOD lõpuks see asi toimus ka. Muidugi jama oli see, et meil oli eelmisel õhtul pidu. Kell seitse magama, kell 9 plaks silmad lahti. : D Ma mäletan me veel enne teki alt välja tulekut mõtlesime uurida sõnumiga, et kas plaan veel käigus. No ma siis ütlesin, et oot ma mõtlen, kuidas me ilusti küsime...mmõtöesin ja mõtlesin ja uinusin sama targalt : D Õnneks ainult korraks. Plaan oli käigus, hilinesime kokkusaamispaika oma poole tunni jagu, mis on nende tüüpide puhul ikka rohkem kui normaalne. Tundus aint, et nad olid 10ks kohal nagu naksti, sest minutipealt nad helistasid meile. Kui me aga kohale jõudsime, ootasime neid omakorda mingi kolmveerand tundi...

Ja see päev oli KUUM. Mitte lihtsalt kuum, aga KÕRVETAV! Samas oleks võinud ju kuskil rannas ka lesida, aga näha neid kohti, mis meile näidati....!!!!! Kahju, et meil kõiki pilte veel pole, peaks J käest need kiiremas korras endale muretsema : )

Óbidus, Peniche, Cabo da Carvoeira, Bsleal, Ericeira......YES, trying to make you jealous...NOT actually. Tahaks lihtsalt jagada seda tunnet...

Vahepeal sai käidud Cascaisis ja Costa de Caparicas suvitamas. Cascais imeilus rannalinnake ja Caparica maailmatuma pika liivaribaga rand.....ideaalne surfiparadiis! Nunnu Joãost ja André’st meid kaasa vedada endaga.

Obidus - Maagiline loss, mille sees on väike külake.



Ginja em copo de chocolate. Kirsilikööri moodi jook šokolaaditopsis.
Cabo de Carvoeiro






Peniche. Ma tõesti ei tea, kuidas ma siit selle karbikoguga ära tulen : ( Aga ma lihtsalt ei saa neid korjamata jätta!

ALICIA KEYS Freedom Tour. Üldse ei kahetse, et me selle asja otsustasime ära näha. Need hääled...Alustades loomulikult preili A enda omaga, lõpetades taustalauljate vaata et veel parema häälega. Ma räägin teile, Whitney Keaton võiks vabalt Alicia koha üle võtta. Pool kontserdi ajast olin lihtsalt tibutagis ; D Soojendusesinejaks oli Melanie Fiona. Alguses mul nagu ülse ei ühendanud. Tuli esimene laul...My babe shot me down...lala....Oook!!! Tuli teine laul...Give it to me right....WTF!!!! Siis ma ampsasin läbi. Mul on selle tšiki laul ammuilma läbi ja lõhki ära kuulatud(orksis oli isegi video). Niiet ma-ei-tea-mitu-kärbest ühe hoobiga sellel kontserdil tabatud sai. Ja ee, kui võimsalt võib üks laulja sõnumit panna oma lugude sisse. Jah, laulab küll armastusest 90% juhtudest ja ülejäänu unistustest, aga seal hakkasin ma isegi uskuma teda.

Reedel sõitsime Cascaisi jälle. Suurepärase seltskonnaga. Meil olid Sami, José, Ely ja Polly. I LOVE THEM!!! Ilm oli küll selline, et kui pilv tuli- mis enamasti iga paari minuti tagant mõneks minutiks ilmus-tuli tahtmine riided selga tagasi visata. Aga kui ta siis ükskord ära ptsustas minna, oli päike nii kõrvetav, et tunne oli nagu Creme Brulé’l kui sinna peale suhkrut põletatakse : D Hiljem tegime väikse grilli-tsilli oma aias. José’le tulid külla 4 hispaania sõpra, niiet seltsis oli veel segasem.

Ja meie testkordne tripp Sintrasse. Quintas da Regaleira. AMAZING!!!!





Good morning!
Rapuntsel peab vist veidi veel oma juukseid kasvatama : D
Jah, see olen mina seal all. Selles suures aialabürindis olid sellised kaevud, kust läksid tunnelid erinevatesse kohtadesse aias. SCARY! Igasugune valgustus puudus ja ma arvan, et need olid mingi 100-200m pikad...
JEPs! trepid : )


Üks koht, khu tunnelid viisid.

Laupäeval käisime Lissaboni kõige erasmusemal Erasmuse peol üldse. See oli privaatne pidu ühes kortermajas, kus elab umbes 30 välistudengit koos. Külalisi aga oli ma arvan kuskil kaks-kolmsada. Liikuda ei saanud, ilma et igaühega neist tutvuma ei peaks :D Ega tagasihoidlikkus just ühte Erasmuslast ei iseloomusta ja sada tuttavat jälle juures...

Kuna äraminek on lähedal, tulevad lahkumispeod vaikselt riburada pidi. Kuna mõned inimesed sõidavad enne meie lahkumist kodu külastama, tuleb meie lahkumist mitu korda tähistada. Homme alustame pihta...WE'LL SEE : D

Sel nädalal on Lissaboni tudenginädal...eks näis, kuulete minust varsti!!!Nüüd aga õppima!

Beijos*