Eriti uhke tunne oli oma plikadele Lissabonist ja sealsetest kommetest rääkida. Või siis portugallaste ja nende eluviiside iseärasustest. Teine täispikk päev, mille seal veetsime tegime kohe rannatiiru. Kõigepealt tark Gerda viis neid rongipeatusse. Seal veel targem Gerda pooleldi portugali keelt purssides avastas koos ühe kohaliku onuga, et masinas, kust pileteid saab osta, pole enam neid. Noo siis läksime jänest rongile. Alguses pidime vaid järgmisesse peatusse sõitma, aga kuna eriti ohtu ei tunnetanud kontrolöride suhtes sõitsime nii kaugele, kui sai. Seal muidugi tulid turvaväravad ette. LAHE! Samas on hea ikka turist olla ja teeselda, et keelt ei oska. Siis need turvaonud ei küsi ka midagi. Pealegi, kui sul pool võistkonnast blondid on, vaata et nad ise sulle piletit ei osta : D
OLEKS-VÕIKS-SAAKS-TAHAS <-- Mu lemmik sõnad. Oleks me ostnud pileti, et üks peatus edasi sõita, oleksime 5 min suurel rannal olnud. Aga ei! Läksime sealsamas randa otsima. 5 min asemel võttis see 25 min pluss paar üsna ebameeldivat teeküsimist portugali keeles. Paratamatult on suurem osa mehi seal parajad pervod. Siiski randa me jõudsime ja pruuniks saime ka. Mis seal ikka vinguda. Teise tripi terve tiimiga võtsime ette viimasel päeval kesklinna. See kujunes kahjuks üsna lühikeseks, sest miskipärast tahtsime lõunaks tagasi olla. Aga saime minema ju alles 10.30. Väike amps Pastelarias oleks ilusti asja ära ajanud ja tüdrukud oleks õigest Lissabonist maigu suhu saanud. Me ju elasime täitsa linnast väljas, millel vaid kerge Lissaboni mekk juures. 
Õnneks ma ise sain päris palju käia, näha ja teha. Sõpru nägin. Käisime mitu korda koos rannas, linnas, mujalgi. OOOOOOKEAN!!! Suur, Soolane, Superkülm! : D
Natuke kossust ka : P Neljast kohtumisest kolm, mis Lissabonis toimusid, mängisime Portugali U18 tüdrukutega. Üsna tasavägiselt, kuid kaotusega. Viimase kohtumise U16 tüdrukutega võitsime. Meie omadest ei mänginud üldse Annika, Roosi ja Kadri ( hüppeliiges), nii et meie oma noorekesed said mõnusalt mänguaega. 22. õhtul 22.40 läks lennuk Helisnkisse. Päris kurb oli ära minna. Centeno J tuli saatma, sain talle anda Estonian Basketball märgid. Jõudsime hotelli kell 6 hommikul. Kõigil oli selline väsimus peal, et ruttu jagasime toad ära. Peatreener pidas väikse ergutuskõne, kuna oli varahommikul lahkumas Eestisse, et sealt minna koolitusele, mille tõttu ta meiega Rumeenias EM-i esimese kolme alagrupi kohtumise ajal ei viibinud. Magada kella 6st hommikul 12ni, süüa ja uuesti magada, et kell 18 alustada konrollkohtumist Soome U18 neidudega. ULME! Ma olin ise juba nii väsinud, et ei kujuta ettegi, mida tüdrukud tunda võisid. Muidugi ilmnes see kohe esimese veerandist. Jäime kohe maha, kaotasime mängu suurelt: http://www.basket.ee/index.php?mid=5&news_id=8819
Teine päev läks juba natuke rõõmsamalt, püsisime visalt soomlaste kannul:
http://www.basket.ee/index.php?mid=5&news_id=8830
Tagasisõitu alustasime 17.30 Tallinki kiire laevaga. 19.30 ootas meid sadamas kaksikute ema, kellega Tartusse sain. Autosõit oli jube tüütu ja väsitav. Ootasin väga Kaisa juurde jõudmist. Õde ikkagi ju : )
Niiiiiväga ootasin seda. Kahju et ainult üheks ja veerandiks päevaks : (
Tahaks vahelduseks jälle koju ja Kaisutada...
Gerda
No comments:
Post a Comment