Tik-Tak Tik-Tak

Kogu aeg tiksub kellake, aega jääb järjest vähemaks, nii palju on veel näha. Sellepärast oleme püüdnud hakata rohkem ja rohkem avastamas käia. Nii mitu korda on plaanis olnud Sintrasse minek, aga küll on autod välja renditud, küll on inimesed pärast pidu "liiga väsinud" või keerab ilm meie kahjuks(natuke süüd minul ka- nimelt ei julgenud väga vihma ähvardava ilmaga õue ronida, sest väike pisik jälle kimbutas)

Siiski oleme Lissaboni piires päris palju teha saanud. Eelmisel neljapäeval käisid Nele ja poisid rannas, Gerda jäi koju nagu kukununnuke- õppima. Südametunnistus piinab ikka selle lõputööga, OIOI KUI KÕVASTI!
Õhtul oli järjekordne physio-dinner kooli omadega. Seekord siiski ei kujunenud sellest nii suurt sööma-joomapidu meie jaoks(kuigi mitte ka väga väike), sest hispaanlaste kombel jäime hiljaks...nii umber 30-60 minutit. Üllatavalt algas see õhtusöök lihtsalt vähem kui tunnikese võrra hiljem. VÄIKE VALEARVESTUS...

Reedel võtsime norrakate ja itaallastega ette väikse tripi linna peal, et avastada mingeid vahvaid väikseid poode. Neid me väga palju ei leidnud, sest poole pealt oli palju mõnusam lihtsalt mööda pisikesi tänavaid ekselda. See Lissaboni linnapilt on nii vastuoluline- vanalinn, võimsad kirikud või muud ajaloolise hõnguga suured kivist hooned, samas on kõik nii koost lagunev. Mingist muinsuskaitsest ma siin küll ei räägiks. Muidugi ei lähe sinna alla elumajad- kahjuks-, sest need ei ole nii "antiiksed", kuid pilt on kohati lausa kole...JUBE KAHJU!

Laupäeval FINALLY tegime ära tiiru kirbuturule. Sellest kujunes tegelikult rohkem kui turulkäik. Ekslesime taaskord linnatänavatel, meile oli teada vaid suund...
Seltskond oli parim, keda tahta suudaks- Nele, Erik(holland), itaallased Ely(Eliana) ja Polly(Elena).

Vaateplatvormidelt, mida siin üsna hulgaliselt leidub, avanevad lihtsalt nii võimsad vaated. Kuna linn siiski on ehitatud nii liigendatud maastikule, pakub see selleks ka igati võmalusi.Ja ühelt suvaliselt, mitte midagi ütlevalt tänavalt leidsime vana arheoloogide välja kaevatud Rooma (amfi?)teatri.

See on siis korduspilt, kui keegi mäletab. Samasuguse pildi tegime esimesel siin viibitud päeval ka. Nunnu ju... Nele on mul üldse üks nunnu, meil see koos elamine läheb minu meelest ikka päris sujuvalt. Kuigi ilmselt olen mina see laiskvorst, kellele Nele siin paaril hommikul putru on keetnud. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas tema oma 6.30 äratuse peale ärkab...


Kuna me juba linnas litutamas olime, siis väike kohvipaus kuulub lihtsalt asja juurde. Ma olen viimasel ajal päris palju kohvi hakanud jooma. Selle traditsioonilise Portugali kohviga siiski küll mitte. Ma tõesti ei saa aru, kuidas nad suudavad endal kõrist alla kallata selle minisuuruses tõrvapommi. Aga maitse üle ei vaielda, nagu öeldakse...


Kuna ma olen Lissaboni tänavatest nii vaimustuses, otsustasin selle jäädvustada ka. Minu jaoks on selles lihtsalt midagi nii ehtsat ja...vb romantilist?!

Kirbukas on omaette elamus. Sealt saab absoluutselt kõike ja kõiki vajalikku ja mittevajalikku. Ma ilmselt ahhetasin iga jumala poekese ja leti ääres. Kui ilmad kannatavad, peab sinna vähemalt kaks korda veel tagasi minema.
<--Polly & Ely-->

Ma luban, et tulen siit veel ühe paari lödipükstega ära : D


"Vähe ei ole mõnus siis?" Oleks mul ka oma rõdu roosas majakeses, vaatega Lissabonile ja Tejole.

SIM, SENHOR! We are officially burning now!



Taani tsikil Mette'l oli sünnipäev. Noo...jah, otsustasime siis midagi nunnut teha tema meeles pidamiseks.
Ostsime maasikad ja pistsime need otsapidi tumeda šokolaadi sisse. Maasikahooaeg on ometi lõpuks pihta hakkand, kilo saab vähema kui 2 EURiga kätte.


Ega siis kokk ei saa oma meistriteost pildistamata jätta. Vähemalt käib see lause Nele kohta. Pole ka ime, tal oli veel mõni aeg tagasi oma toidublogi. PASSIONATE! Me likes!

Ühel õhtul nautisime Real Madridi ja Barcca mängu...nagu juuresolev pilt näitab, olid meil mõlema tiimi tulihingelised fännid ka esindatud : D Nagu Nelegi märkuse tegi, siis näitab see pilt hästi ka seda, mis seisuga mäng lõppes...
Nagu öeldud, on maasikahooaeg alanud. morango ('maasikas' pt keeles)--> MORANGOSKA (nagu Caipiroska, aga maasikatest ; )

Baabakooa baabakoa. Liiga kuum ilm, liiga mõnus aiapidu!
Joachim ja Katja


Ahvipärdik Gerda ronib puu otsa sidrunit näppama.

Limonade...
Hispaanlased Blanca, Jano, Jose, natuke Joachim'i ka otsa


Käesolevast nädalast on rääkida väga mõnus päev Nele ja Erikuga Belem'i kultuurikeskuses. Seal on üleval erinevad galeriid.
Kuna oleme pikalt tahtnud mõnes Pastelaria's(pastry/ kohvik) hommikusööki nautida, siis seekord me seda ka tegime : ) mõnna-mõnna
Panen mõned pildid näitustest.

Need hõljuvad asjandused on muide plastmassist kahvlitest-nugadest
Valium-bed & Aspirin- sofa
Muide see vinge lühter on OB tampoonidest tehtud : D
Kõige kõige kõige rohkem üldse meeldis mulle väljapanek Annemarie Schwarzenbach'ist ( 1908-1942; Self-portraits of the world). Ma ei ole teab mis kunstisõber ja palju ei tea, aga on asju, mis lihtsalt jäävad kuidagi eredamalt meelde. Tema androgüünne hoiak, väga väga huvitav elu ja see, kui palju nii noor naine nii keerulisel ajaperioodil suutis maailmalt võtta ja seda kogeda, võttes ette road trip'e aasiasse, aafrikasse, ameerikasse. Mõnda A.S kirjutatud raamatut oleks kindlasti väga huvitav lugeda...
Word up!
http://en.wikipedia.org/wiki/Annemarie_Schwarzenbach

Nunnud lihavõtted olid meil. Erik tegi meile ukse peale lihavõttejänku Happy Easter, pani šokolaadimunad sisse. Tundub et see on kõige populaarsem munadepüha komme igal pool. Vaheaja lõpu nädalavahetusel pidime tegelikult ekskursioonima minema, aga KÕIK autod rent-a-car kohtadest olid viimseni välja üüritud.Siis veetsime päeva Expo'98 linnaosas Eriku ja ta vanematega, kuna road-tripile jäi minemata. Nad muide tõid meile "musta" leiba. Rohkem oli see kääritamata ja kergitamata kliikäkk : D Nad ikka üldse ei oska.
Lahedad pingid olid seal : D Tagaplaanil papa Minnaard
Cable car trip.
Jah, Eesti lipp oli ka olemas. USA ja New Zealandi vahel : D
Terve tänava pikkuselt sellised vulkaani-purskkaevud.
Oceanarium oli vaieldamatult selle päeva tippsündmus. Seal olid esindatud kõik ookeanid, väga eksootilised veeloomad.

Karvased ja sulelised. Nokaga ja nokata. Ilusad ja veel ilusamad.
Heh heh, KALA!
Lihtsalt otsustasime tõtt vahtida.

Pingud.
Vaieldamatult maailma kõige koledam kala. Tal ei olnud sellepärast sõpru ka. Tsillis üksinda.
Pehmed ja karvased. Ülinunnud. Üks magas, teine sügas nina.
No ja mis sa muud ikka pühapäeval teed, kõik olid niikuinii puhkuse lainel. Meie oma katus.
Kui lähemalt vaadata, siis on taga nurgas näha kassikaka. Cocó de gato. Kui tuul on õigest suunast, on väga meeldivaid aroome tunda. Mis saab olla parem ühest kuumast kassikusehaisust, YUMMMI! See on ka põhjus, miks me oma suurepärases aias ei kükita. Seal on lihtsalt esiteks miiniväli cocó de gato'st...aroomist rääkimata.

Samil oli teisipäeval sünna. Tegime kooki.
Pärastlõunane tsill kolmapäeval. Väike õlu ja kuum kakao, LIFE's (wait for it!) GOOD!!!

Päike paistab, ilm on soe : D

Igahommikune tunniajane sõit hommikul praktikale. Tuleme kodust 7.40 välja, et 7.55 bussiga tund aega haiglasse sõita. Kui autoga läheks, võtaks kohale jõudmine 15 MINUTIT. SICK! Kuna haigla(Zone 1) jääb väljaspoole tsooni, kus asub suurem osa Lissaboni keskusest(Zone L), sõidame hoopis teise bussifirmaga. „Linna” teenindab üks, järgmist tsooni teine firma. No ja need bussid sõidavad enne haiglat läbi kõigi äärelinnade, valides selleks kõige pisemad ja raskesti läbisaadavad tänavad, rääkimata sellest, kui seinast me vahepeal üles sõidame. See on nagu need hop on-hop off ekskursioonid, ainult et vaadata ei ole midagi...Äärelinnad on üsna räämas, võiks lausa slummiks nimetada. Lissaboni nimetati kunagi seitsme mäe linnaks, nüüd ütleks, et pigem seitsmekümne.

Tagasi tuleme enamasti metrooga. Et miks me sinna metrooga ei sõida. No ütleme nii, et lähima metroopeatuseni on linnulennult 10minuti tee. Arvestades aga seda, et need bussid eluilmas otse ei sõida, sest äkki on majade vahel ka inimesi, kes peale tahavad saada, võtab see aega 15-60 minutit. JAH! Esmaspäeval jäin haigla raamatukokku oma tööd kirjutama, pärast loksusin tund aega PÕRGUS ja siis veel pool tundi metroos. HOW COOL IS THAT!

Praktika iseenesest on väga asjalik, kuigi juhendaja kipub üle muretsema. Ja kui aus olla, siis Eestis oleks teise nädala lõpus juba suht iseseisev. Siin aga vahel teeme kahepeale Nelega midagi, vahel vaatame,mis juhendaja teeb. Ja ausalt öeldes on päris raske ikka mõnele onkelile selgeks teha, et ta nüüd kangist lahti laseks : D Siis üritab ta meile väita, et tal käib pea ringi ning süda on paha ehk siis manipuleerib meiega korralikult. Ja et siis sellest veel vähe, üritab ta kõigi oma jäsemetega meile öelda midagi....MIDAGI....amm. Juua? Juukseid kammida? Peavalu? AAAAaaa, beebi nutt ajab pea valutama, LIHTNE JU ??!

Lõputöö kirjutamisest niipalju, et sel aastal vist minu lõpetamisele tulla ei saa. Või noh, kui siis ehk talvel. Haiglas on ju tore õppida, aga kust kurat ma materjali võtan, kui netti pole. Kodus oleks veel toredam õppida, päike paitab selga, saab laua taga istuda, kõik on käe-jala juures...NAGU KA 20 TEIST INIMEST. Ja korraga on kõigil juhuslikult vaja just seal toas ja vaata et ka sinuga rääkida.

MUIDU MA ARMASTAN NEID VÄGA ja kõik on tore, kui see väike lõputöö kirjutamise osa välja arvata.

Täna oli päris kurb, kõik läksid randa(loe ookeani äärde), Gerda jäi tublilt koju õppima. Päris hea tunne oli tegelikult, mitte et kõvasti oleks midagi kirja saanud, aga keskendumine oli kõva. Saaks nii iga päev teha, ei kahtleks ma selles lõpetamises enam.

Tasapidi heliseb sees juba väike häirekell ka...5 ja pool nädalat veel...AINULT! Siin on veel nii palju näha ja käia, et tundub, justkui jääks ajast puudu.

Järgmise korrani!

Beijos*

G.