Praegu ausalt olen ma nii surnud, et pikemalt kirjutama ei hakka.

Häbiväärne, et Rumeenia ja Sloveenia kohta veel midagi siin pole, aga ehk tahabki natuke seedida.

Varstini!

Raport: Portugal-->Soome-->Tartu

Uskumatuid undeid tekitab minus Lissabon ja Portugal üldse küll. Sinna jõudes oli tunne nagu jõuaks koju, seal olla...mmmm. Ja tagasi tulla :'(


Eriti uhke tunne oli oma plikadele Lissabonist ja sealsetest kommetest rääkida. Või siis portugallaste ja nende eluviiside iseärasustest. Teine täispikk päev, mille seal veetsime tegime kohe rannatiiru. Kõigepealt tark Gerda viis neid rongipeatusse. Seal veel targem Gerda pooleldi portugali keelt purssides avastas koos ühe kohaliku onuga, et masinas, kust pileteid saab osta, pole enam neid. Noo siis läksime jänest rongile. Alguses pidime vaid järgmisesse peatusse sõitma, aga kuna eriti ohtu ei tunnetanud kontrolöride suhtes sõitsime nii kaugele, kui sai. Seal muidugi tulid turvaväravad ette. LAHE! Samas on hea ikka turist olla ja teeselda, et keelt ei oska. Siis need turvaonud ei küsi ka midagi. Pealegi, kui sul pool võistkonnast blondid on, vaata et nad ise sulle piletit ei osta : D

OLEKS-VÕIKS-SAAKS-TAHAS <-- Mu lemmik sõnad. Oleks me ostnud pileti, et üks peatus edasi sõita, oleksime 5 min suurel rannal olnud. Aga ei! Läksime sealsamas randa otsima. 5 min asemel võttis see 25 min pluss paar üsna ebameeldivat teeküsimist portugali keeles. Paratamatult on suurem osa mehi seal parajad pervod. Siiski randa me jõudsime ja pruuniks saime ka. Mis seal ikka vinguda. Teise tripi terve tiimiga võtsime ette viimasel päeval kesklinna. See kujunes kahjuks üsna lühikeseks, sest miskipärast tahtsime lõunaks tagasi olla. Aga saime minema ju alles 10.30. Väike amps Pastelarias oleks ilusti asja ära ajanud ja tüdrukud oleks õigest Lissabonist maigu suhu saanud. Me ju elasime täitsa linnast väljas, millel vaid kerge Lissaboni mekk juures.

Õnneks ma ise sain päris palju käia, näha ja teha. Sõpru nägin. Käisime mitu korda koos rannas, linnas, mujalgi. OOOOOOKEAN!!! Suur, Soolane, Superkülm! : D

Natuke kossust ka : P Neljast kohtumisest kolm, mis Lissabonis toimusid, mängisime Portugali U18 tüdrukutega. Üsna tasavägiselt, kuid kaotusega. Viimase kohtumise U16 tüdrukutega võitsime. Meie omadest ei mänginud üldse Annika, Roosi ja Kadri ( hüppeliiges), nii et meie oma noorekesed said mõnusalt mänguaega. 22. õhtul 22.40 läks lennuk Helisnkisse. Päris kurb oli ära minna. Centeno J tuli saatma, sain talle anda Estonian Basketball märgid. Jõudsime hotelli kell 6 hommikul. Kõigil oli selline väsimus peal, et ruttu jagasime toad ära. Peatreener pidas väikse ergutuskõne, kuna oli varahommikul lahkumas Eestisse, et sealt minna koolitusele, mille tõttu ta meiega Rumeenias EM-i esimese kolme alagrupi kohtumise ajal ei viibinud. Magada kella 6st hommikul 12ni, süüa ja uuesti magada, et kell 18 alustada konrollkohtumist Soome U18 neidudega. ULME! Ma olin ise juba nii väsinud, et ei kujuta ettegi, mida tüdrukud tunda võisid. Muidugi ilmnes see kohe esimese veerandist. Jäime kohe maha, kaotasime mängu suurelt: http://www.basket.ee/index.php?mid=5&news_id=8819

Teine päev läks juba natuke rõõmsamalt, püsisime visalt soomlaste kannul:
http://www.basket.ee/index.php?mid=5&news_id=8830

Tagasisõitu alustasime 17.30 Tallinki kiire laevaga. 19.30 ootas meid sadamas kaksikute ema, kellega Tartusse sain. Autosõit oli jube tüütu ja väsitav. Ootasin väga Kaisa juurde jõudmist. Õde ikkagi ju : )
Niiiiiväga ootasin seda. Kahju et ainult üheks ja veerandiks päevaks : (

Tahaks vahelduseks jälle koju ja Kaisutada...

Gerda

Portugal 15.-23.juuli. JEEEEEEEEEEEE!

Back home! Soome Vantaa lennujaamas väike 3- tunnine brake ja siis juba Finnairiga Lissaboni. Dsiisas Kraist. See maandumine oli siin jälle eriti jube. Nii ebastabiilne. Better get used to it!

Ilm oli ka hoopis jahedam, kui kodus, aga teise päeva õhtuks juba tõmbas tagasi Portugalile omaseks lõõskaaks päikeseliseks...



*Treeninglaager ning sõpruskohtumised Portugali T18 ja T16 koondistega.

*Sõpruskohtumised siinsete sõpradega ; D Kaks ühes. Me likes.

Rohkem infi kunagi.

G.

T18 KOSSUTÜDRUKUD

Perfect job alustamiseks-õppimiseks-sebimiseks.

Helistas mulle üks tore poiss Mikk nädalake enne diplkomi kättesaamist, et tüdrukutel oleks endale füsiot vaja. "JEAAAAAHH!!!" Vahel võib ikka õnne ka olla.

Ei läinud kaua, kui selle pakkumise vastu võtsin. Ma pole midagi erilist, et just Mikk just mulle otsustas pakkuda, aga õigel ajal õigetel inimestel mõttesse tulin (AITÄH, Nele!). Natuke oli ikka asja vaja kaaluda, sest et pole ju olnud soortlaste juures ja ise ka nii kõrgel tasemel pole harrastanud, et omast sportlasekogemusest teaks. Aga seda enam innukust ja tahtmist asjas on! PS Muidugi õppida on mul veel KÕVASTI!!! Mikult ja mujalt ja siis veel mujalt.

Praeguseks olen juba olnud nendega kaks korda Audenteses laagris, Käinud Balti matšil Vilniuses ja kodus mängisime samuti Soomega.

Muide Balti mašil läks väga hästi ja ega Soomega mängki kehva polnud, neli võitu järjest. Tublid tüdrukud. Nad on ikka masinad küll- viie päeva jooksul viis mängu, kes veel T16 koondisest meil on, sealsed põhimängijad, meil ka väga aktiivselt vahetusest sekkujad, panevad 7 mängu viie päeva jooksul.

Anyways see oli väike sissejuhatus minu uude ellu.

Praegu sõidan Tartusse magistri eksamit tegema, wish me luck! Seda optionit oleks hädasti tarvis!

Teie füsio Gerda.

Alustan siis jälle....seekord produktiivsema lõpuga : P

Käes on 5. mai. Kirjutanud polnud midagi juba 16. aprillist...(kui see väike sissejutatus käesolevale postitusele välja arvata).... SUPRISE SUPRISE, nii palju on teha olnud lihtsalt! Aga alustaks siis kronoloogiliselt pihta : )

Muinasjutulinnas Sintras käisime 17. aprillil. See on maastiku poolest väga võimsate mägede ja ilusate orgude poolest rikas linn. Lihtsalt sõnatuks võtab see seal...Tegelikult on ta Lissaboni külje all ja me näeme seda kõige-kõigemat lossi mäe otsas otse bussi aknast igal hommikul haiglasse sõites. See asub poolel teel Sintrasse.

Rongiga kohale, väike jalutuskäik, ja siis buss üles mäkke. See oli päris hirmus sõit, ma võin kinnitada....need bussijuhid seal on maailma parimad manööverdajad.

Üldse on selles külas vaatamist väärt lossikesi ja paleesid palju, sel päeval jõudsime käia Pena Palace’is ja Castelo de Mouros’is. Ühes vinges palees käisime nüüd mõni aeg hiljem uuesti ja päris mitu tükki jäävad oma külastuskorda ootama, kui Portugali tagasitee ette võtan! PROMISE!

Palacia da Pena




Stairway to heaven...treppidega on siin mingid naljakad lood. Tundub, et neid on siin sama palju, kui tavalisi tasapinnas käimisradu!
Muinasjutumets. 'Kuninganna Troon'

Juhiks tähelepanu sellele, kui kõrgel me olime, sel päeval ronisime justkui Munamäe otsa korduvalt...nii 10 korda?!



Castelo do Mouros. 9.sajandist kui maõigesti mäletan!

Maja maja otsas...
Maggie's Teaspot. Nunnu kohake!



Võlusidrunid meie oma võlu-tagaaiast : D Käisin turnimas jälle.

Vahepeal sai kõvasti tööd tehtud, kooliski käisime mitu korda õppimas, aga midagi nagu reaalselt paberil ikka pole. Ainult vits vist veel aitaks...

Ühel õhtul suutsime koolis André ja João C’ga kokku põrgata. Kuna André meile ammu tuttav ja teda on näha harvem kui kuuvarjutust, otsustasime koos miskit ette võtta. Haarasime tema juurest ta kitarri ja käisime läbi supermarketist ning tulime meie juurde õhtust sööma. Seni kuni me vaaritasime, tutvusid nad me elukaaslastega ja lasid teistel ja mõnsat kitarrimängu kuulata. Tsikid olid pärast päris õhinas, küsisid, kas me neiduuesti ei taha külla kutsuda. Joaquin oli Mette sõnul samuti päris äksi täis olnud nende siinviibimise ajal : D

A on ikka üks väärt poiss meil, õhtusöök kitarrimuusika saatel : )

João

Õhtusöök Norra tüdrukute lahkumise tähistamiseks.....midagi on kohe puudu, kui keegi ära on läinud. Muide üldiselt olen ma aru saanud, et parem on minna esimeste seas, kui viimasena. Sel puhul on kõik koos vähemalt ja asi saab lõpetatud pauguga, mitte ei pea ükshaaval kõiki ära saatma. Seda oleks liiga palju taluda. Nad kõik on siin väga armsaks saanud.

On mõnus mõnel õhtul lihtsalt kõigiga koos olla, mitte hiljem kuskile peole-baari minna.
Alumises reas vasakult: Blanca, Maria Jose, Kathrin, Joaquin, Ainhize, Kine, Susanne, Ronja Alice, mina
Ülemises vasakult: Jano, Eloy, Mariapi, Erik, Aurelien, Sami, Nele, Mette

No ja ei saa väita, et peol üldse ei käi. Kord nädalas ikka...kõikvõimalikud Erasmuse peod nii väga just ei tõmba, aga kuijuba sinna satume, siis nalja ja tralli saab kuhjaga ette...Samuti nende pidudude lõpetamine kodus...Ega siis keegi kohe magama ei lähe ja enamasti on kellelgi alati hommikul kaevata kehva une üle...kes see ikka lärmita pidu lõpetab : )

Ilusad inimesed Joaquin ja NeleVeel ilusamad Elena ja Maria Jose

Meie oma João ja Filipe tegid ettepaneku road tripile minna. Kuna kogu aeg on räägitud ja räägitud sellest, kuidas on kohti, mida nad meile nii väga näidata tahavad, siis THANK GOD lõpuks see asi toimus ka. Muidugi jama oli see, et meil oli eelmisel õhtul pidu. Kell seitse magama, kell 9 plaks silmad lahti. : D Ma mäletan me veel enne teki alt välja tulekut mõtlesime uurida sõnumiga, et kas plaan veel käigus. No ma siis ütlesin, et oot ma mõtlen, kuidas me ilusti küsime...mmõtöesin ja mõtlesin ja uinusin sama targalt : D Õnneks ainult korraks. Plaan oli käigus, hilinesime kokkusaamispaika oma poole tunni jagu, mis on nende tüüpide puhul ikka rohkem kui normaalne. Tundus aint, et nad olid 10ks kohal nagu naksti, sest minutipealt nad helistasid meile. Kui me aga kohale jõudsime, ootasime neid omakorda mingi kolmveerand tundi...

Ja see päev oli KUUM. Mitte lihtsalt kuum, aga KÕRVETAV! Samas oleks võinud ju kuskil rannas ka lesida, aga näha neid kohti, mis meile näidati....!!!!! Kahju, et meil kõiki pilte veel pole, peaks J käest need kiiremas korras endale muretsema : )

Óbidus, Peniche, Cabo da Carvoeira, Bsleal, Ericeira......YES, trying to make you jealous...NOT actually. Tahaks lihtsalt jagada seda tunnet...

Vahepeal sai käidud Cascaisis ja Costa de Caparicas suvitamas. Cascais imeilus rannalinnake ja Caparica maailmatuma pika liivaribaga rand.....ideaalne surfiparadiis! Nunnu Joãost ja André’st meid kaasa vedada endaga.

Obidus - Maagiline loss, mille sees on väike külake.



Ginja em copo de chocolate. Kirsilikööri moodi jook šokolaaditopsis.
Cabo de Carvoeiro






Peniche. Ma tõesti ei tea, kuidas ma siit selle karbikoguga ära tulen : ( Aga ma lihtsalt ei saa neid korjamata jätta!

ALICIA KEYS Freedom Tour. Üldse ei kahetse, et me selle asja otsustasime ära näha. Need hääled...Alustades loomulikult preili A enda omaga, lõpetades taustalauljate vaata et veel parema häälega. Ma räägin teile, Whitney Keaton võiks vabalt Alicia koha üle võtta. Pool kontserdi ajast olin lihtsalt tibutagis ; D Soojendusesinejaks oli Melanie Fiona. Alguses mul nagu ülse ei ühendanud. Tuli esimene laul...My babe shot me down...lala....Oook!!! Tuli teine laul...Give it to me right....WTF!!!! Siis ma ampsasin läbi. Mul on selle tšiki laul ammuilma läbi ja lõhki ära kuulatud(orksis oli isegi video). Niiet ma-ei-tea-mitu-kärbest ühe hoobiga sellel kontserdil tabatud sai. Ja ee, kui võimsalt võib üks laulja sõnumit panna oma lugude sisse. Jah, laulab küll armastusest 90% juhtudest ja ülejäänu unistustest, aga seal hakkasin ma isegi uskuma teda.

Reedel sõitsime Cascaisi jälle. Suurepärase seltskonnaga. Meil olid Sami, José, Ely ja Polly. I LOVE THEM!!! Ilm oli küll selline, et kui pilv tuli- mis enamasti iga paari minuti tagant mõneks minutiks ilmus-tuli tahtmine riided selga tagasi visata. Aga kui ta siis ükskord ära ptsustas minna, oli päike nii kõrvetav, et tunne oli nagu Creme Brulé’l kui sinna peale suhkrut põletatakse : D Hiljem tegime väikse grilli-tsilli oma aias. José’le tulid külla 4 hispaania sõpra, niiet seltsis oli veel segasem.

Ja meie testkordne tripp Sintrasse. Quintas da Regaleira. AMAZING!!!!





Good morning!
Rapuntsel peab vist veidi veel oma juukseid kasvatama : D
Jah, see olen mina seal all. Selles suures aialabürindis olid sellised kaevud, kust läksid tunnelid erinevatesse kohtadesse aias. SCARY! Igasugune valgustus puudus ja ma arvan, et need olid mingi 100-200m pikad...
JEPs! trepid : )


Üks koht, khu tunnelid viisid.

Laupäeval käisime Lissaboni kõige erasmusemal Erasmuse peol üldse. See oli privaatne pidu ühes kortermajas, kus elab umbes 30 välistudengit koos. Külalisi aga oli ma arvan kuskil kaks-kolmsada. Liikuda ei saanud, ilma et igaühega neist tutvuma ei peaks :D Ega tagasihoidlikkus just ühte Erasmuslast ei iseloomusta ja sada tuttavat jälle juures...

Kuna äraminek on lähedal, tulevad lahkumispeod vaikselt riburada pidi. Kuna mõned inimesed sõidavad enne meie lahkumist kodu külastama, tuleb meie lahkumist mitu korda tähistada. Homme alustame pihta...WE'LL SEE : D

Sel nädalal on Lissaboni tudenginädal...eks näis, kuulete minust varsti!!!Nüüd aga õppima!

Beijos*