Hakkasin ükspäev oma lõputöö asju vaatama. Artiklid on kõik päris huvitavad, aga selle asemel, et kirjutamist alustada, meeldib mulle neid lihtsalt lugeda ja lühiajaliselt oma teemale mõelda. Miks peab see alguse tegemine nii raske olema. Kas keegi ei tahaks mu eest alustada? Ma võin hea meelega jätkata ; )
Esimene pool saab järgmise nädalaga läbi. Iga päev üritame oma aruandeid kirjutada ja patsientidelt küsimusi küsida- nii palju kui me neid näeme, et kodus midagigi ette oleks näidata. Skeleti-lihassüsteemi ft-d nad ju meile üldse ei andnud. See tuleb laste kõrvalt pigistada, sest neuroloogia praks toimub ilmselt mingis neurorehabilitatsioonikeskuses, kus vaevalt mingeid põlveproteese või hüppeliigese murde ette tuleb.
Skeletist rääkides siis tuleb välja, et meie kohaliku kooli Soomest pärit füsio tudengid saavad faking BENFICA jalka meeskonna peal skeleti praksi teha. KUS SIIN ÕIGLUS ON??? THAT'S MY THING YOU KNOW : (
Samas teiste eestlastega pärast portu keele tundi eile rääkides oli päris uhke tunne kirjeldada oma väga vaheldusrikast teraapiat- lisaks lihtsalt beebide aspireerimisele näiteks neerusiirdamise järgne patsient, autoõnnetuse läbi teinud kutt vaagna hulgimurdudega, peakasvajaga väike tüdruk...kahju muidugi, et nendega sellised asjad juhtunud on, aga see on meie leib ometigi.
Kohati samas tuleb tusk peale...Nele sõber Mikk oli talle kunagi jumala õigesti öelnud: KUI TAHAD ÕPPIDA, TEE PRAKTIKA EESTIS, KUI TAHAD, ET SUL LÕBUS OLEKS, MINE VÄLISMAALE...täpselt nii on ka. Tööle minnes ma küll väga suure kogemustepagasiga ei saaks hiilata. Tuleks vist uus baka kuskil Soomes või veel usaldusväärsemas riigis teha.
Ei jaksa pühapäeva enam ära oodata. Joosta on tore, aga tantsimine on tuhat korda toredam.
It only remains you: 3 days until March, 21 2010Mas de outro, tudo bem e a vida é boa. Beijos :*
ma tahaks ka juba koos sinuga tantsida :)
ReplyDeleteOooeh. Ma tunnen sellest nii puudust. Nüüd pole üldse nädal aega saanud trenni teha, külmetus n päris korralik.
ReplyDelete